Psalms 137

I te taha o nga wai o Papurona, noho ana tatou i reira, ae, tangi ana tatou, ia tatou i mahara ai ki Hiona.
Sur les bords des fleuves de Babylone, Nous étions assis et nous pleurions, en nous souvenant de Sion.
Whakairia ake e tatou a tatou hapa ki runga ki nga wirou i waenganui o reira.
Aux saules de la contrée Nous avions suspendu nos harpes.
No te mea i tono i reira te hunga nana tatou i herehere ki etahi waiata i a tatou, me te hunga nana tatou i tukino i tono mai he hari i a tatou, i mea mai, Waiatatia mai ki a matou tetahi o nga waiate o Hiona.
Là, nos vainqueurs nous demandaient des chants, Et nos oppresseurs de la joie: Chantez-nous quelques-uns des cantiques de Sion!
Me pehea matou ka waiata ai i te waiata a Ihowa i te whenua tauhou?
Comment chanterions-nous les cantiques de l'Eternel Sur une terre étrangère?
Ki te wareware ahau ki a koe, e Hiruharama, kia wareware toku ringa matau ki tana mahi.
Si je t'oublie, Jérusalem, Que ma droite m'oublie!
Ki te kore ahau e mahara ki a koe, kia piri toku arero ki toku ngao; ki te kore ahau e whakanui i Hiruharama ki runga ake i taku mea i tino hari ai.
Que ma langue s'attache à mon palais, Si je ne me souviens de toi, Si je ne fais de Jérusalem Le principal sujet de ma joie!
E Ihowa, maharatia nga tama a Eroma i te ra o Hiruharama; ta ratou meatanga, Whakahoroa, whakahoroa, a taea rawatia ano tona turanga.
Eternel, souviens-toi des enfants d'Edom, Qui, dans la journée de Jérusalem, Disaient: Rasez, rasez Jusqu'à ses fondements!
E te tamahine o Papurona, meake nei whakangaromia, ka hari te tangata e utua ai koe mo tau i mea ai ki a matou.
Fille de Babylone, la dévastée, Heureux qui te rend la pareille, Le mal que tu nous as fait!
Ka hari te tangata e hopu ana, e ta ana i au mea nohinohi ki runga ki te kohatu.
Heureux qui saisit tes enfants, Et les écrase sur le roc!